Loss

Eelmise sajandi uhe silmapaistvama kirjaniku Franz Kafka sumbolistlik romaan Mati Sirkeli tolkes.Kafka jutud viivad meid vordpildi, moistujutu maailma. Nad tahendavad seda, mida nad utlevad, ja viitavad seejuures alati millelegi holmavale. Seda romaani voib lugeda kui lugu maamootja K. kurnavast voitlusest lossi paasemiseks, aga seda voib votta ka inimeksistentsi totaalsuse sumbolina, katsena holmata metafooriga tervet inimeksistentsi, tema motte ja mottetuse paradoksi. Kafka sumboolika varal voime seiseneda komplitseeritud filosoofilis-religioossetesse spekulatsioonidesse, sotsiaal- ja individuaalpsuhholoogiasse, koige avaramate piiridega maailmavaatelisse diskussiooni. Lisaks voime tema mitmepaikseid romaane lugeda ka Franz Kafka isiklike eludokumentidena, eepilise avaruse saanud subjektiivse aruandlusena, autobiograafiliste kruptogrammidena.Vahe on kirjanikke, kelle looming oleks voimaldanud ja valja kannatanud niisugusel hulgal erinevaid, kohati ristivastupidiseid tolgendusi ja hinnanguid, nagu need Kafka loominguleosaks on saanud. Eeskatt kehtib see tema romaanidekohta. Mida tahendab Loss? On ta inimlike moodupuudegahaaramatu transtsendentse lunastuse asupaik – teoloogidetaevas, nagu arvab valjaandja Max Brod, voi kosmilise kurjuse,saatana peakorter, voi lihtsalt maise maailma burokraatia,voorandunud elu vordpilt – voi koik need kokku? Keson maamootja K.? Kas parimategi inimlike puudluste luhtumistsumboliseeriv igamees, elu absurdsuse sumbol, voi kurjuseleaktiivselt vastu astuv, lootust sisendav revolutsionaar, kessaab kull igal sammul luua, aga omast ei tagane? On ta igavesekurjuse, burokraatliku maailmakorra suutu ohver voi omavalelikkuse, kulma arvestamise, ebaeetiliste vahendite kasutamiseeest karistada saav tussaja, kavaldaja, vale mees oigetesihtide taotlemiseks? Ja kes oli Kafka ise? Kas metafuusilineanarhist, religioosne humorist, absoluutne moralist, absurdikirjanik,norkuse geenius, voorandunud maailma mutoloog,teednaitav kuju, voi vaikekodanlik dekadent, kull andekas,aga seda eksitavam negativist? Kafka interpreteerijate armeeei ole etikettidega kokku hoidnud, aga ometi ei taha nendeobjekt kuidagi lasta ennast uhe nimetaja alla viia. Raske ontoestada, nagu oleks Kafka midagi toestada tahtnud. Ta olikusija, otsija, kuid kujundi, mitte moistete voi teooria kaudu —ja kujundiga, sumboliga ei saa loogiliselt vaielda. «Kafkal oliharvaesinevat joudu endale vordpilte luua. Sellegipoolest eiammendu ta kunagi selles, mis on tolgendatav, pigem on tavotnud tarvitusele koik moeldavad ettevaatusabinoud omatekstide tolgendamise vastu. Nendes tuleb tasa ja targu, umbusklikultedasi kobada.» (W. Benjamin).Tolkija Mati Sirkel

Контркультура