Magavad hiiglased. Themise failide esimene raamat

„See sarav debuutromaan segab meisterlikult kokku ulme, poliitilise poneviku ja apokaluptilise kirjanduse elemente. Korgeima jargu neelamismaterjal.” – Kirkus Reviews
„Magavad hiiglased” on leidlik debuut, mis jargib „Z maailmasoja” ja „Marslase” traditsioone, jutustatud intervjuude, paevikuloikude, uleskirjutuste ja uudislugude teravas rutmis, ponevusromaan, millele annab hoogu toeotsing ja puud valitseda joudu, mis vapustab kogu maad. Tudruk, kelle nimi on Rose, soidab oma uue jalgrattaga Louna-Dakotas Deadwoodis kodu lahedal ringi, kui kukub jarsku maa sisse. Ta arkab ules neljakandilise augu pohjas, mille seintel hiilgavad keerukad graveeringud. Aga teda paastma tulnud tuletorjujad naevad auku vaadates midagi veel kummalisemat: vaike tudruk lamab hiiglasuure metallist kae peopesas. Seitseteist aastat hiljem on veidra artefakti moistatus endiselt lahendamata, objekti paritolu, ehitajad ja otstarve teadmata. Radiosusinikumeetod annab uskumatu tulemuse; sojavaelisi raporteid tsenseeritakse; teooriaid tekib ja kaob. Moned aga ei suuda kuidagi vastuste otsimisest loobuda. Rose Franklin on nuud korgelt haritud fuusik, kes juhib ulisalajast meeskonda, et kae koodi lahti murda. Teda ja tema kolleege intervjueerib keegi nimetu ulekuulaja, kelle voim ja haldusala on niisama moistatuslikud nagu too muistis, mida nad otsivad. Selge on ainult see, et Rose ja tema kaasmaalased on ajaloo koige hammastavama avastuse lavel ja kohe-kohe teada saamas, mida see inimkonna jaoks kaasa toob. Aga kui moistatuse tukid lopuks kokku pannakse, kas on siis tulemuseks igavese rahu tooriist voi massihavitusrelv?
„Magavate hiiglaste” filmioigused on muudud Sonyle. David Koepp („Juura ajastu park”, „Amblikmees”, „Voimatu missioon”) kirjutab stsenaariumi. Josh Bratman ja Matt Tolmach on produtsendid.
„„Marslast” ja „Z maailmasoda” meenutav romaan „Magavad hiiglased” on sarav vandenousaaga, mis sihib tahtede poole (ja maandub nende hulgas).” – Pierce Brown, New York Timesi menuki „Punase tous” autor.
Sylvain Neuvel langes viieteistkumneaastasena keskkoolist valja. Aegade jooksul on ta olnud ajakirjanik, tootanud mullasaastearastajana, muunud Californias jaatist ja kaubareisijana Kanadas mooblit. Ta sai Chicago ulikoolist lingvistikadoktori kraadi. Ta opetas Indias lingvistikat ja tootas Montrealis tarkvarainsenerina. Uhtlasi on ta sertifitseeritud tolkija, ehkki parema meelega oleks ta astronaut. Talle meeldib nokitseda ja robootikaga tegelda ning tal on moningane norkus halloween’i vastu. Ta armastab ule koige manguasju; tema elukaaslane uritab talle selgeks teha, et tal on neid liiga palju, niisiis kirjutab ta tulnukatest ja hiidrobotitest, et tal oleks mingi ettekaane marulinukke ehitada (oma poja jaoks muidugi).

Контркультура